esmaspäev, 7. mai 2018

Kiire käik Saksamaal

Täpselt aasta tagasi volbri ajal käisime me kahe Erasmuse sõbraga (Heidi Soomest ja Javier Mehhikost) Wolfsburgis, kus on ühtisti Volkswageni massiivne tehas (sinna tehasesse saad tegelikult ise oma uuele autole järgi minna). Juhtus nii, et sel aastal samal ajal olin ma jälle seal, seekord juba Heidi pulmas, kes abiellus sakslasest noormehega. Noorpaar oli tegelikult juba abielus - perekonnale korraldati pulm detsembris Helsingis, nüüd oli aeg pulmapeoks sõpradele. Tegu oli 20ndate stiilis peoga: naistel olid suled peas ja lehvivad kleidid seljas, mehed said õhtul sigareid mekkida jne. Kohal oli kihvt DJ Berliinist, 50ndates meesterahvas, kes ei mänginud svingmuusikat mitte arvutist, vaid oma CD-plaatide albumist. Pulmas oli lausa 7 eri rahvust, kuna pruutpaar oli teinud kahepeale kokku kolm Erasmuse semestrit ning kraade siin-seal, kuigi enamus olid ikka Soomest ja Saksamaalt. Selline rahvusvaheline ja mõnus pulm siis!
Meile Heidiga ikka meeldis koos kohvikutes käia ning juhuslikult sattusime just magustoidu ajal ühte kohta istuma :) 

Tegelikult laupäeva lõuna ajal Wolfsburgi jõudes oli juba rongis kuulda saksa meeste purjakil laulujorinat. Linnas oli vähemalt 15 politseibussi, sest kõiki neid märatsejaid pidi kuidagi taltsutama - õhtul oli jalgpallimatš. Uurisime, ning tegelikult oli jalgpallimäng päris kehvade Saksa klubide vahel, aga kähmlusteks annab see nähtavasti ikkagi põhjust. Kui aga rongis jorinat kuulsin, siis mõtlesin, et jummel, küll nad ikka karjuvad (Helena ja Madis - seostun te viimase blogipostitusega!)! Oktoberfestil töötades oli ju samamoodi, nii et tekkis samasugune tülgastus ning mingi veider äratundmisrõõm kah.

Kuigi ma olen üle poole aasta oma elust Saksamaal veetnud (Erasmus Göttingenis, vahetusnädal Lääne-Saksamaal, Oktoberfest ja muud põiked), siis korralikult* ma Berliinis polnud käinudki.
Tuiasime Argoga Berliinis ühe õhtu ning terve pika päeva. Nägime igasugu põhilisi vaatamisväärsusi nagu Brandenburgi väravad, Reichstag, toomkirik, Berliini müür ning mulle meeldis näha kõikidele Euroopas tapetud juutidele mõeldud monumenti. Samuti nägime parkimisplatsi, mille all olid olnud Hitleri punkerid ning kus ta end 1945. aasta 30. aprillil (me olime ka seal 30. aprillil) maha lasi. Õhtul saime kokku minu teise Erasmuse-aegse sõbranna Annaga Hollandist, keda ma ka jaanuaris külastasin. Kuna praegu on Saksamaal sparglihooaeg ning miskipärast on sakslased nende järgi hullud, siis sõimegi just neid.

Sparglihooaeg (Argole andsin ka ikka maitsta)

Tapetud juutide monumendis

Ohhoo, iiris jõudis ka Berliini ära oodata!

Kahe kilomeetri pikkune Berliini müüri lõik, kuhu on kunstnikud oma töid maalinud

Olin muidugi ammu tahtnud Berliini jõuda (kuigi ilma suure tungita, muidu oleks juba Göttingeni aegadel läinud) ning hea meel oli seal käia. Teienkord võiks jõuda loodusmuuseumi, loomaaeda ja süüa kuulsat Mustafa kebabi. Samas ma tunnen jätkuvalt ja üha enam, et kuulsaid ja suuri linnu on muidugi vahva avastada, aga mul ei teki sellist vau efekti, kus ma tunneks, et nüüd see oli küll mu maailmavaadet muutev kogemus ja olen nüüd pärast reisi teine inimene. Samuti tunnen ma ennast suurtes linnades palju ebaturvalisemalt kui mõnes väikses Maroko mägikülas. Võib-olla peab selleks mitmeid reise ette võtma, enne kui igaüks oma lemmik reisimisviisi välja mõtleb. Ju ma olen sinnamaale jõudnud, et vaja on ühe tugevamat adrenaliinilaksu sõltuvusega tegelemiseks. 
Loodan veel mais jõuda kirjutada ka möödunud augustikuisest Maroko reisist, enne kui uued emotsioonid peale tulevad. Suveks on mitmeid seiklusi plaanis ;)



* Tegelikult kui me olime Kaija-Liisiga 18 ja mööda Euroopat hääletasime, siis meil vedas Türgi mehega, kelle peale me juba Leedu lõunaotsas hääletasime. Meie suundusime tookord Prahasse, aga mees sõitis otse Berliini. Haarasime juhusest kinni läbi Poola ilma ühegi auto hääletamiseta saada ning nii me kell 3 öösel kuhugi suvalisse kohta Berliinis jõudsimegi. Järgmisel hommikul lubas mees meile vägevat Türgi hommikusööki ning läksime temaga koos ta kuhugi väikse veidra nurgapoe taharuumi. Meile tuttav mees läks hommikusööki sööma, kui meie Kaijaga jäime kahekesti koos võõra mehega väidetavat sööki ootama. Kaasas oli meil ainult Kaija-Liisi telefon, ülejäänud jätsime autosse. Väidetavalt ei ole ma kunagi nii kaamena näost olnud kui siis, aga õnneks läks kõik hästi ning pugisime tookord Berliinis vägeva hommikusöögi. Lisaks viis meid mees linnast oma 30 km välja hea koha peale hääletama ning veel tükk aega hiljem vastasime tema sõnumitele ja kõnedele "Alles gut?" - "Kas kõik on hästi?". Muidugi siit õpetussõnad, et vähemalt väärtuslikud asjad peaks alati endaga kaasas tassima, st pass, telefon jms.
18 aastased ja rohelised, pilt tehtud Berliini tänavatel

teisipäev, 6. märts 2018

Auguline kui Šveitsi juust

Pärast kolme kuud vaatlusi Šveitsis võiks olla õigustatud küsimus, mis maa see Šveits siis selline on?

Enne minekut teadsin Šveitsist ainult kõige üldisemat: neutraalne riik Kesk-Euroopas, kus on mäed, miskipärast tuntud juustu ning šokolaadi poolest ja seal on väga kallis. Võib öelda, et kõik see peab kenasti paika. 
Empa-s (minu töökohaks olnud labori nime lühend) töötas lisaks väga rahvusvahelisele seltskonnale ka päris palju šveitslasi. Mitmel korral ütlesid nad uhkelt, et nende riigis pole olnud sõdu juba üle 200 aasta, täpsemalt 1815. aastast saati. Üks ühikakaaslane tegi selle koha peal jällegi mitu korda nalja, väites, et seepärast on riigis kõik nii vana ja igav. Võib-olla on Šveitsi pikaaegse rahu saladus peidus nelja rahvusrühma kooselamises. Tõepoolest ongi nii, et läänes elavad prantsuskeelsed, põhjas saksakeelsed, lõunas itaaliakeelsed ning kusagil kagus teatud mäeahelikes romanšikeelsed inimrühmad. Sõber näitas kord kaardilt, et näe, siin mäeahelikus on peamiselt romanši keel, seal ahelikus aga juba saksa keel (mis on muidugi vänge dialektiga ning üliraskesti mõistetav tavalisele saksa keele rääkijale, sh sakslastele endile). Ideaalse transpordisüsteemi teemadel olen juba ennist peatunud, seega sellele enam ei keskendu. Šveitsi transpordist huvitudes või isegi mittehuvitudes soovitan igal juhul külastada Luzernis asuvat transpordimuuseumi (kodulehekülg: https://www.verkehrshaus.ch/en ). Natuke transpordi üle mõtiskledes leidsin, et ehk on parem transport võrreldes Eestiga tagatud seetõttu, et 
1) riigi pindala on ligikaudu sama suur kui Eestis, aga inimesi elab 6.5 korda rohkem ehk sama liini sõidab ühe inimese asemel 6.5 inimest rohkem ning seega saab lasta hinna odavamaks või üldsegi paremini optimeerida
2) väga suure osa riigi pindalast moodustavad mäed, kuhu peale mõne üksiku kõisraudtee transporti pole vaja. Ehk tegelikult elab rohkem inimesi väga palju väiksema ala peal. Muidugi läheb läbi mägede ka mitmeid tunneleid, mille ehitus pole kindlasti odav ega lihtne, kuid ahelike vahele on võib-olla mõnes mõttes loogilisem ja kindlaksmääratum teede rajamine kui Eestis läbi soode-rabade.
Šveitslane Tino, kes on kunagi mõni aasta tagasi ka Eestit külastanud väitis, et on paari aasta jooksul oma autot kasutanud Eestis rohkem kui Šveitsis. Saan aru, sest Šveitsis saad sa IGALE POOLE kaks korda tunnis. Uskumatu, eks? Mäletan, et Sõrve säärde käis buss kord nädalas...

Pühapäeva hommikul kell üheksa on buss suusatajaid ja lumelaudureid täis. Suurem varustus sai pagasiruumi, aga rippuvad kiivrid on pildil päris toredad. Minnakse in corpore bussiga, sest nii on mugav ja nii saab.

Juustu ning šokolaadi süüakse seal riigis tõesti täitsa omajagu, kuid teatud piimatoodetest tundsin seal ikkagi puudust. Näiteks kohupiimakreem, hea hapukoor (neil justkui veidi teraline), mu lemmikud - kohukesed ning enamus jogurteid on pakendatud minitopsidesse, mitte liitristesse pakenditesse, mis keskkonna seiskohalt on küll jube vaadata. Samas paistis prügi sorteerimine olevat heal järjel. Ma ei ole päris kindel, kas neil prügi äraviimine ise ka midagi maksis, aga igal juhul on igal piirkonnal omad prügikotid poodides müügil. Näiteks meil paar eurot maksev prügikottide rull oli seal 20 franki (kurss 1€=1.15 franki). Ju oli prügi äraviimine siis sinna sisse arvestatud. Klaas, alumiinium, paber jms olid kõik eraldi sorteeritud ning peamiselt ostukeskuste juures olid suured prügikastid nende tasuta äraandmiseks. Samas Eestis ja Saksamaal toimivat taarasüsteemi neil ei olnud.

Kaubamajas oli sisse astudes selline kogumispunkt. Eriti vahva on CD-de jaoks eraldi pilu.

Tänavapildist ehtsat šveitslast on mõnes mõttes keeruline ära tunda. Üldiselt on nad ikka heleda nahaga ning ilma eriliste "tunnusmärkideta". Ehk kohalikud teevad ise rohkem vahet. Samas võib kohalike seas olla ka veidi tõmmuma välimusega inimesi, peamiselt itaaliakeelsest piirkonnast tulnute tõttu. Mulle paistsid nad heas vormis olevat, seda nii noored kui vanad. Pühapäevase jalutuskäigu teevad nemad kuhugi paarsada meetrit ülesmäge. Vanatädid lähevad mäest üles nii kiire tempoga, et on lausa raske järgi jõuda. Kui eestlased plaanivad nädalavahetuseti kojuminekut või kellegi külastamist, siis mulle jäi mulje, et nemad planeerivad talvel suusatamisi ning suvel matku. Kuna mõlemad on üsna väsitavad tegevused, siis saavadki nad endale lubada tihedat šokolaadide ning juustude nosimist. 

Aeg ülestunnistusi anda. Šveitsi esimesel nädalal pärast šokolaaditehase külastust otsustasin kord juba šokolaadiriigis olles süüa süümepiinadeta nii palju šokolaade, kui ise tahan. Hoidsin pakendid alles ning iga kord šokolaadi ostes valisin veel proovimata sordi. Kes mind rohkem teavad, siis tavaliselt söön šokolaadi heal juhul kord kuu jooksul, pigem harvem. Nüüd tuli keskmiselt šokolaad nädalas.

Minu lemmikud olid vist tume- ja helesinine Cailler. Üleval Studentska šokolaadi tõid tegelikult sõbrad Tšehhist. Huvitav oli ka Ragusa ning ovomaltine on tegelikult nussalaadne kreem, mis on Šveitsis väga popp.

Šveitsi rikkus tuleneb kahtlemata nende pikast sõjadevabast perioodist. Kui mitu korda on Eestist meie poliitikuid, arste, teadlasi, kirjanikke ja muid kõrgeid ühiskonnategelasi maha lastud, Siberisse viidud või on nad ise ära põgenenud? Sellised sündmused on meile jätnud ajalukku kurva jälje, mille vilju nopime kindlasti siiani. Stabiilsus on Šveitsi viinud kaugele. Sain aru, kuidas nad oskavad raha enda riiki jätta. Jah, kindlasti käiakse ka ostmas soodsaid kaupu üle piiri, kuid mitmelgi korral rõhutasid šveitslased olulisust osta kindlasti Šveitsi päritoluga toode. Näiteks sõber Thomas rääkis juustu ostmisest: "Lidl´is on juustul peal küll Šveitsi lipp, aga no mine tea, kust see piim ikkagi saadud on. Ma ostsin meile raclette juustu ikka kohaliku kaupmehe käest." Sarnaseid juhtumeid oli veel ja veel. Keegi ütles nii: "Meie traditsiooniline toiduvalik on suhteliselt kehv, aga veel kehvemad oleme me toidu importimises." Isegi mäesuusatades, mis on eriti Šveitsis kallis lõbu, hoiduvad nad naaberriiki minekust, sest "Ma juba põhimõtte pärast ei lähe Austriasse suusatama." Tegelikult mulle selline mõtteviis meeldib. Ilmselt ei vaja see pikemat seletamist, miks on see keskkonnale, kohalikele ja kogu riigile mõistlik käitumine. Tänavapildis, suusaliftidel ja bussis inimeste loetavatest ajalehtedest nägin tavapäraselt uudiseid või reklaame aktsiaturgudest ning investeerimisvõimalustest. Võib-olla ma lihtsalt tahtsin seda märgata.

Ühel suvalisel argipäeval (1. veebruaril) kuulsin laboris tuletõrjealarmi sarnast heli. Kuna meie labor koosnes kahest koridoriga ühendatud majast, siis arvasin, et heli kostub kõrvalmajast või on tegu mõne möödasõitva alarmsõidukiga. Kui töökaaslane Matthias end õhtul koju hakkas sättima, siis küsis mu käest: "Do you now realize how crazy Swiss people are?" (- kas sa nüüd saad aru, kui hullud šveitslased on?). Jäin talle küsivalt otsa vaatama ning Matthias selgitas, et tegu on kord aastas testitava hädasignaaliga, mis kostub üle terve riigi Genfist St Gallenisse ja igal pool seal vahepeal. Kokku peaks olema üle riigi 7200 alarmi, mida siis kord aastas kontrollitakse. Ning kui vaja, siis lastakse need käiku mõnel muul päeval kui 1. veebruaril, näiteks üleujutuse, tuumajaama lõhkemise või muu ohtliku olukorra ajal (rohkem infot: https://www.thelocal.ch/20170127/switzerlands-annual-siren-testing-whats-it-all-about ). Oleks ma sellest juba päeval teadnud, siis ma oleks neid signaale küll hoolikamalt kuulanud. See on ideaalne näide sellest, et sa ei tea paljudest asjadest selles riigis enne, kui see lihtsalt juhtub. Järsku leiad, et ahaa, nii saab ka või et oi, selline komme? Aga enne võõras riigis elamist ei tuleks selliste asjade pealegi. Signaalsüsteem on jäänuk II maailmasõjast. Lisaks pidavat neil olema mägedesse tehtud punkrid ja suured varjupaigad, kuhu inimesed ohu korral põgeneda saaksid. Isegi täiesti tuttuue varustusega operatsioonisaalid jms, mida igaks juhuks kogu aeg kaasajastatakse. Vau. Eks ole kindlasti ka Eestis selliseid kaitsemehhanisme, millest tavakodanikul väga aimu pole (vähemasti tahaks loota, et nii on). 

Kas Šveitsi juust on auguline? Mõni kindlasti, aga järgi mõeldes ei mäleta ma ühtegi augulise juustu söömist kolme kuu jooksul ning juustud mulle tegelikult maitsevad :) 
___________________________________________________________________________

Jäin oma praktikaga igati rahule. Minu meelest oli ehk Krista see, kes ütles: "Nüüd sa siis oledki töötanud Šveitsi sõltumatus teadusuuringute instituudis, millest reklaamides räägitakse." Jah, seda saan ma nüüd küll väita. Töökultuur, inimesed, töökeskkond ja projekt olid kõik 5+. Argipäevad olid pikad ning mingi hetk tabasin end lausa mõtlemast, et on nutikas võtta tööle noori usinaid pereta tudengeid, sest enamus tahavad pingutada ning välismaale tööle asudes polegi neil muud teha, kui pikalt tööl olla. Šveitsi töörühmale tegin ettekande tehtud tööst. Võib vist öelda, et see läks hästi, sest kohal olnud umbes 20lt inimeselt kuulsin otseseid kiidusõnu ligikaudu pooltelt. Varsti kannan tehtud töö tulemusi ette ka Tallinna KBFI labori töörühmale. Kes tunneb teaduse vastu rohkem huvi, siis hea meelega olen nõus selgitama, mida kõike ma Šveitsis ära õppisin (ja veel õppida jäi).
Sain endale Šveitsist kaasa ka pisiku, millest on ilmselt keeruline lahti saada: mäesuusatamise. Kokku käisin suusatamas neljal päeval ning iga korraga oli tunda märgatavat arengut. Esimene päev oli katastroof (kirjutasin varasemalt), teisel päeval tegin juba paar sinist rada (kõige kergem), kolmandal päeval tegin juba väga palju siniseid radu ning hakkasin pidurdama mitte suusad ristis (pitsa), vaid suusad paralleelselt (french fries), neljandal päeval pidurdasin ainult french fries stiilis ning sõitsin isegi paar punast ja ühe musta raja (kolmest raja raskusastmest kõige järsem)! Šveitsis praktikat tehes on küll suusatamine kallis, aga samas on iga kolmas sõber mäesuusa- või lumelauainstruktor, kes on terve elu mäest alla kihutanud ning ei pea millekski paar tundi tasuta nõuandeid jagada. Samamoodi sain laenutada sõbral üleülevaid suusasaapaid ning korra ka suuski. Ehk mäepilet oli seal küll kallis, aga neljast päevast kahel oli mul kohe käepärast suusainstruktor, mis tavaliselt on inimestel alguses ehk tunniks-paariks ning siis juba peavad ise hakkama saama. Kuigi mulle väideti korduvalt, et suvel on Šveits ikka palju ilusam, siis mul polnud midagi selle vastu, et sinna suusahooajal sattuda.
Uus harrastusspordiala - mäesuusatamine! Selge ilma korral on vaade ikka uskumatu! Uduse ilmaga sõidad justkui kotis ning puudub arusaam, kus sa üldse oled. See on muidugi väga ohtlik ja kaua niimoodi ei suusata, kui üldse.
____________________________________________________________________________

Kaunis ja kallis Šveitsis oldud praktikaaega toetasid mitu eri stipendiumi:
Korporatsiooni Filiae Patriae vil! Mare Taagepera nimeline vilistlaskogu stipendium
 - vil! Mare Taagepera oli orgaanilise keemia professor ning näiteks Metsaülikooli eestvedaja. Stipendium toetas tegevkonvendi liikme õpinguid Eestis või välismaal.

Eesti Rahvuskultuuri Fondi, Salme ja Aleksander Mathieseni Fond
- Aleksander Mathiesen oli Sindi elektrijaama esimene juhataja. Fond toetas sel aastal magistritudengit täppisteaduste valdkonnas.

Tallinna Tehnikaülikooli Arengufondi Rickard Kruusbergi nimeline stipendium "Seikle õpingute läbi!"
- Rickard Kruusberg oli 21. aastane andekas informaatika eriala tudeng, kes hukkus traagiliselt Nice´i terrorirünnakus 2016. aastal. Stipendium toetas sel aastal kolme TTÜ tudengit, kes soovisid omal algatusel osaleda rahvusvahelisel täiendkoolitusel.

Korporatsiooni Filiae Patriae Stockholmi vilistlaskogu vil! Milda Treude mälestusfond
- Korp! Filiae Patriae Stockholmi koondis tekkis peamiselt II maailmasõja ajal Eestist põgenenud fiiliatest, kes soovisid ka välismaal elus hoida meie põhimõtteid ja isamaalisust. Stipendiumiga toetati teaduslikku väljaõpet või uurimistööd.

Suur aitäh stipendiumikogudele, et ei pidanud igat franki enne väljakäimist viis korda sõrmede vahel veeretama!
Lisaks tänan Empa´t mind soojalt vastu võtmast, kõige rohkem aga oma juhendajat Kerdat, kelle kaudu sinna üldsegi sain ning kellelt küsisin tuhat +1 küsimust, millele ta alati vastata oskas. 

Tschüss miteinander!

neljapäev, 15. veebruar 2018

Kiire hiina keel vs aeglane hiina keel

Täna tähistavad ühikakaaslased Hiina kalendri järgi uue aasta algust. Kuna täna oli ka ühe neiu nö lahkumisõhtusöök planeeritud, siis ei osanud ma otsustada, kuhu end asutada. Pärast kahtlushetki ütles hiinlasest korterikaaslane Han: "Muidugi sa võid meiega siin tähistada, aga eks sa pead ka arvestama, et me räägime palju kiiret hiina keelt." 
Mina: "Mul pole vahet, kas see on kiire või aeglane, niikuinii ma midagi aru ei saa."
Han selgitab: "Einoh, kui sakslased omavahel räägivad, siis on ju küll erinevus, kas nad räägivad kiiresti või aeglaselt."
Mina: "Jah, aga saksa keelest saan ma midagi aru, hiina keel on minu jaoks ikka hiina keel, olgu see kiire või aeglane."

__________________________________________________________________________

Vastlapäevaks tegi Kerda kukleid ja ma sain ka! Sel aastal oli küll kukliigatsus ja liugu oleks ikka ka tahtnud lasta. Pühapäeval läheme see-eest suusatama, ehk ajab asja ära.

__________________________________________________________________________

Viimasel ajal on olnud väga palju tegemisi. Teisipäeval oli mu oma rühmale ettekanne kahe ja poole kuu jooksul tehtust ning enne seda käisid pidevad ettevalmistused küll andmete kogumise ja üldse ettekande vormistamise poolelt. Tundub, et läks täitsa edukalt! Lisaks olid nädalavahetusel külas kaks couchsurfingu sõpra Tšehhist ning Evelin Münchenist. Käisime matkamas, Liechtensteinis, siinses UNESCO kaitse all olevas Abbey raamatukogus (palju raamatuid enne aastat 800) ja nägime St Galleni karnevali. Ehk jõuan mõnest asjast ikka pikemalt kirjutada. Karneval on siin igatahes väga oluline, huvitav ja äge (kuigi mulle on see tõenäoliselt igaks aastaks ühekordse kostüümi ostmine tarbimise seisukohalt vastukarva).

Kõikse paremat. Mul on veel jäänud ainult loetud päevad ja tulebki joon alla tõmmata.




teisipäev, 30. jaanuar 2018

Ja mis sul mureks on?

Ühikasse saabuvad mitu hiinlast, kes hakkavad ennast aprillikuiseks Zürichis toimuvaks maratoniks registreerima. Ühikakaaslane Han küsib, kas ma ka tulen. "Mis ma ikka selleks Zürichisse pean tulema, ma olen juba selle aja peale Eestis," vastan mina. Han vastu: "Nojah, Eesti on ju nii väike, et sa saad maratoni joostes pool riiki läbi joosta." 
Tõsi ta ju ole.
_____________________________________________________________________________

Vahemärkusena pean ütlema, et mulle on viimasel ajal kohalike vestlusest silma jäänud First World Problems ehk Esimese Maailma probleemid. Majahaldur ütles juba esimesel päeval, et tema näiteks ei viitsi ainult nädalaks Kariibidele või muusse sellisesse kohta sõita, sest nädalaga ei näe midagi (mitte et raha oleks probleem). Laborisse üsna hetkeemotsioonide ajel ostetud tahvelarvuti on liiga aeglane (mitte et seda tegelikult üldsegi vaja läheks). Paar tundi rongis on täiesti piin (kuigi taustal on ilusad mäed ning rong on täpne ja mugav ning ühendused on head). Minu jaoks maitsvad croissantid panevad teisi mõtlema, kust küll paremaid saaks. 
Võib-olla pean rohkem näiteid leidma, aga vahepeal on küll tunne, et no millest me räägime. Eks muidugi igaühe probleemid on nende jaoks kõige suuremad ning kui kohv pole õigel temperatuuril, siis eks see ole kah omamoodi mure. Veider lihtsalt neid teemasid kõrvalt kuulata. Ja siis on kusagil Marokos isehakanud kool, kus noored püüavad koolist väljalangenutele lugemist õpetada ning vaevlevad iga kuu, et oma "koha" st kooli (isetehtud mööbel, prussakad jooksevad ringi, puhta vee võimalused on olematud) eest üüri maksta...

kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Juhtumisi võõrkeelses spordisaalis

Pikemat aega välismaal olles tuleb tahtmine end regulaarselt liigutada. Õnneks on olemas kõiksugu spordiklubisid ja muud säärast, kuidas end aktiivsena hoida. Erasmuse semestri ajal Göttingenis õppides oli spordihoone minust kiviviskekaugusel ning eksisin sinna päris tihti kas jõusaali või näiteks funktsionaalse treeningu kursustele. Just viimane oli muidugi saksa keeles ning ega ma ka protestinud, vaid võtsin seda just 2in1 võimalusena sporti teha ning saksa keelt õppida. Järgnevad lood spordisaalist, kui sul on teine emakeel.


Göttingenis läksin üsna alguses koos oma tuutoriga joogasse. Üldiselt saab treeneril ju silma lihtsalt peal hoida ning vaadata, kas ja kuidas midagi tehakse. Joogas aga lisandus veel üks aspekt: hingamine. Küll ütles treener einatmen ja siis ausatmen. Teadsin küll, et atmen tähendab hingamist, aga tol hetkel joogas olles ja samal ajal oma keha väänates tundusid miskipärast mõlemad variandid sobivad sisse- või väljahingamiseks. Umbes poole peal sain ikka selgeks, kudapidi peab kopse lõõtsutama. Tagantjärgi on muidugi loogiline, et ausatmen tähendab väljahingamist (nt ausfahrt - väljasõit; eingang - sissepääs). Sain väga praktiliselt selgeks, mis mida tähendab.


Funktsionaalne treening oli väga huvitav. Polnud seda enne harrastanud, aga üldiselt on treeningus kuni (vähemasti Göttingenis oli) 12 inimest. Alustatakse isemoodi harjutustega keha liikuvuse parandamiseks ning vahest lõpeb trenn justkui ringtreeninguga, kus erinevad harjutused roteeruvad. Nii juhtus ka kord, kui üheks ringtreeningu harjutuseks oli väga raske köie tõmbamine, mis pooli peal ringi käib ning seda pidi tegema 60 sekundit järjest.
Allikas: pinterest.ch
Umbes sellist köit pidi üksi tõmbama.

Keskendusin köietõmbamisele nii suure hooga, et sulgesin silmad ja mõtlesin, et köie otsas ripu pere ja pean neid kaljult üles tõmbama. Enamus treeningust on ju niikuinii peas kinni. Minu suure keskendumise peale ma ei kuulnudki, kui treener oli öelnud, et 60 sekundit on läbi ja võime ruttu järgmise ringtreeningu harjutuse juurde asuda. Sain 60 sekundit möödumisest alles siis teada, kui trennikaaslane mu õlale koputas, et enam pole vaja köit sikutada 😃 Hakkasin ise naerma, aga trennikaaslased vaatasid küll vist kohtlase pilguga: kas mul on veel trenni lõpuks tõesti nii palju energiat alles, et vaja üle aja harjutusi sooritada? Üsna tõenäoliselt oli aga asi selles, et võõrkeeles on palju lihtsam mõnd fraasi kõrvust mööda lasta. Oli see nüüd treeneri suust ergutus või miskit muud?


Mõni aeg tagasi käisin siin St Gallenis bodypumpis. Üldiselt tehakse selles trennis kangi abil erinevaid harjutusi, küll kükke ja muudki. Šveitsi saksa keel on eriti hull ning siin on hoopis raske arvata, millest treener räägib (kusjuures tunniaja rongisõidu kaugusel olevas Zürichis pidavat juba palju lihtsamini arusaadav dialekt olema). Trennis vaatan tavaliselt teiste pealt, mis raskusi nad järgmiseks harjutuseks kangile panevad. Nägin küll, et mindi endale lisaraskuseid tooma ja sellest sain ka aru, et kangile pandi ainult 1+1 kg, aga lisaraskuse toomise vajadusest ma aru ei saanud. Mõtlesin, et mul on piisavalt erinevaid raskuseid olemas. Harjutuste juurde asudes sain pihta, miks lisaraskuseid toodi: kang+1+1 kg olid ühe harjutuse jaoks ning väga ruttu vahetati lihtsalt 1+1 kg hantilte peale. Minul aga neid ülearuseid ühekiloseid raskuseid ei olnud... Olid 2*2,5 kg. Mis seal siis ikka, surusin hambad ristis harjutused raskemate raskustega ära teha.
Võib-olla ongi võõrkeelses trennis parem käia: teen harjutusi kauem kui vaja ja suuremate raskustega kui vaja?


Meenutuseks pilt Göttingenis olnud spordipäevast, kus olid kõik võimalikud ja võimatud spordivõistlused, meie mängisime tol päeval tavalist jalgpalli. Taustaks aga hoopis inim-lauajalgpall või kuidas nüüd õigem oleks öelda... Näete pildilt isegi!

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Möödunud aasta - 2017

Alustan kõigepealt sellest, et olete olnud õigel teel, kui olete mu blogil silma peal hoidnud. Nimelt valis Delfi mind möödunud aasta parimaks tudengiblogijaks :)
_______________________________________________________________________________

Minu jaoks oli möödunud aasta erakordne ja eriline. Aasta jooksul käisin vist õigesti kokku lugedes 16 eri riigis, lendasin 21 lennukiga, sain teist korda tädiks, töötasin mitmes eri kohas, tutvusin väga paljude erakordsete inimestega ja palju muud. Toon siia pildimaterjalide abil näiteid minu eredaimatest seiklustest ja kogemustest ning kohati täiesti vastandlikest emotsioonidest.

Absoluutsest Sahara kõrbe vaikusest...

... Oktoberfesti kolm nädalat kestva kõrvulukustava mürglini

Euroopa Keskpanga kõrghoonest...

...väikese külapoekeseni Atlase mägedes, mida oleks saanud tõepoolest vist üsna tühise raha eest tühjaks osta (suur kuhi komme kõigest 5 eurosenti).

Bordeaux veinide degusteerimisest...

...mitmete ühiste kokkamisõhtuteni Göttingenis.

Euroopa kõrgeimast liivadüünist Dune du Pilat (500 m lai, 2,7 km pikk, 110 m kõrge)...

...ennenägematu lumetormini, kus nähtavus oli vahepeal hinnanguliselt 20-30 meetrit.

Maailma pikimast rippsillast Harzi mägedes (483 m pikk)...

maailma pikima suusatunnelini Austia Alpides (Hochjoch 476 m)

...ning maailma pikima veealuse tunnelini Hamburgis (426 m).

Olla esimene inimene, kes saab öelda õepojale, et tal on nüüd vend...

ning õnnitleda enda vanaema 90 juubeli puhul.

Näha ainukesi Euroopas looduslikelt elavaid ahve Gibraltari poolsaarel ning lasta end oma rumalusest püksisäärest sikutada (ärge hakake söögipakenditega ahvide juures krabistama)...

... kuni kaamlisõiduni kõrbes.

Käia oma kauaaegsete sõprade pulmas ja tunnistada nende paaripanekut...

... kuni Maroko berberite (enne araablaste tulekut kohalik rahvas) külapulmas osalemisega.

Süüa elus esimest korda austreid, kus need peaksid olema maailma parimad (Gujan-Mestras Prantsusmaal)...

... ning proovida kaktuse vilja.

Näha maailma suurimat autotehast - Volkswageni tehast Wolfsburgis...

...dinosauruste kivistunud jälgi...

... ning üleni siniseks värvitud linna Chefchaouen.

Külastada Pariisi...

... ja näha Beatles monumenti Liverpoolis.

Magada nomaadide koopas...


... ja näha käsitsi tehtud minimaailma (Miniature Wonderland - külastatuim turismiobjekt Saksamaal Hamburgis)

Tantsida kuumavereliste lõunamaalastega Ladina-Ameerika rütmide järgi...

...ning tantsida koos berberi lastega nende improviseeritud laulu saatel, samal ajal vana kühvli abil rütmi tagudes.

Käia kinos vaatamas Keskkoolimuusikali (High School Musical) koos teiste tudengitega, kus saal laulab kõikidele lauludele kõva häälega kaasa, süüdatakse romantilistes kohtades välgumihkleid ning juubeldatakse-ohatakse kõigis võimalikes ja vähemvõimalikes kohtades...

...ning laulda volbriöö õhtul Bremenis nukralt ja igatsevalt Eesti tudengilaule.

Näha Euroopa suurimas mägipargis Kasselis valgus- ja veeetendust...

...Šveitsi kõrgeimat juga Seerenbachfälle (585 m)...

...kannatada üle neljakümnekraadist kuuma ning juua päevas üle 4 liitri vett tualetti kasutamata.

Näha ilutulestiku võistlust Brnos...

... ning määramatu hulka kahureid Suomenlinna kindluses Soomes.

Olla justkui ise mõnes mõttes müügiobjekt Oktoberfestil...

...ning tunda end väärtustatud töötajana tunnustatud laboris Šveitsis.

Matkata Alpides mäeahelikel...

...turnida Püreneedes...

...ning Atlase mägede kuival maastikul ja kanjonis.









Siia vahele jääb veel palju muud, kohtumisi ja laialiminekuid, rõõmu ja ka nuttu. Olen tänulik kõigile sõpradele ja lähedastele, kes mind on aasta jooksul toetanud, minuga koos asju ette võtnud või on üleüldse minu jaoks olemas olnud (pere, kes pole veel õnneks loobunud mind koju ootamast ja sobivaks kuupäevaks sauna kuumaks kütmast). Ma ei oleks kunagi arvanud, et mul saab olema nii häid sõpru nii erinevatest riikidest. Kõik portugaallased, itaallased või mehhiklased ei olegi meist, eestlastest rumalamad või muidu halvemad. Nende seas on laia silmaringiga, abivalmis ning erakordselt huvitavaid inimesi. 
Soovin teile kõigile rõõmsat uut aastat. Soovin, et näeksime ebaõnnestumistes võimalusi õppimiseks, suurelt unistamist ja unistuste täitumise poole samm-sammult liikumist.